Raul Ranne intervjuu Tiit Ojasooga
05.11.2015
... aga kui tahame oma tegemistes ausad olla, siis tänase Eesti ja tänase maailma peale mõeldes tulebki sealt selline kõnts välja, ütleb viimasel ajal taas tõsiselt kõneainet pakkuva teatri NO99 juht.
Nüüd tuli NO-teatril välja lavastus „Kõnts”. See tõmbab vaatajad vaimselt kuivaks ja pärast etendust kipuvad nood kahte vastandlikku leeri vajuma. Ühed ei leia päris õigeid sõnu, et ohjeldamatult kiitust avaldada, teistel jääb sõnadest (ja ka hapnikust) puudu, et võimalikult raevukalt nördimust väljendada. Teatrist ja elust teatri ümber me NO99 juhi Tiit Ojasooga räägimegi.
Ütle, miks sa teatrit teed? Ilmselgelt ei ole sinu teater üksnes meelelahutuseks.
No eks meil ole kavas olnud ka lõbusamaid vahepalasid.
Aga siiski, miks? Mis põhjusel?
Ma pole selle peale nii palju mõelnud, et oskaksin kuidagi ilusasti ja lihtsalt sõnastada… Ütleksin siis nii: see, mis proovisaalis inimeste vahel toimub, kui ilusad ja intensiivsed on seal inimesed ja inimsuhted – see kõik on midagi nii ainulaadset, nii kirgast, et ühte ellu mahub mitu elu.
Küsin teisiti. Miks sa inimesi saali kutsud? Mida sa pakud?
Neile, kes on selleks valmis, pakun ma tihendatud või hõrendatud elu, pakun midagi, mis sunnib oma elule ja maailmale uuesti otsa vaatama. Teatril on alati see mure, et on jube kerge hakata oma naba imetlema. No et kõik see, mida me siin teeme, on nii jube huvitav. See on ka põhjus, miks on palju lavastusi, mis räägivad lavastuste tegemisest ja näitlejate elust. Ja mis seal salata, eks ole isegi korduvalt seda pattu tehtud. Aga oma naba imetlev teater on ka keskmine Tšehhovi lavastus: nii TEATER, nii toredad rollid, suhted, kujundus… Masendav silmakirjalikkus tänase päeva ees.
Publik on teatri jaoks alati lakmus: kas me üldse oleme kõnekad, kas me suudame inimestele korda minna ja neid ka kõnetada? Ja lõppkokkuvõttes teeb teatri publik. Kui küsida nüüd „Kõntsa” kontekstis, miks ma kutsun inimesi vaatama enda ja oma kaaskunstnike mitte just kõige siidisemaid ja roosilisemaid tundeid ja mõtteid, siis…
Just nimelt selleni ma tahtsin jõuda.
Natuke banaalne võrdlus, aga eriti avaliku raha eest toimiva teatri, nagu NO99 seda on, ülesanne on peegeldada ühiskonda.
Kusjuures seda, mida me peeglist näeme, me valida ei saa. Võime küll vahelduseks teha ka pisut lõbusamat värki, aga kui tahame oma tegemistes ausad olla, siis tänase Eesti ja tänase maailma peale mõeldes tulebki selline kõnts välja.
Kisub kohe karmiks?
Meil oli pärast teisipäevast etendust publikuga kohtumine ja Jaak Allik, kes käis tükki vaatamas, ütles, et temal jooksis seda vaadates küll kogu Eesti poliitika silme eest läbi. Alliku fantaasia on tema peas, keegi teine vaatas lavastust läbivat „religioosset lapitekki”, kus ateist loodab inglitele ja kinoa söömine aitab halva karma vastu. Minu jaoks on oluline näidata, et kõnts ja kired on olemas, armetus on olemas, ja kui ma julgen seda tunnistada ja teistega jagada ja näen, et inimesi, kes mõtlevad samadele asjadele, on veel, siis me ei ole enam nii üksi. Katarsis saabub jõuetuse tunnistamise ja üksioleku ületamise hetkel.
Mis on kõnts? Seisund või materjal või mis?
Kõnts on jääk, olemise taak, mingi sete, mis jääb kihina maha. Ja see kiht võib ühel hetkel väga paksuks minna. Paralleelne mõiste on siin veel inimkõnts. Kõnts on see, mis meis igaühes vaikselt tekib. Selline sade.
Räägitegi sellest kõntsast?
Jah ja sellest, kui armetu on olla inimene, enda ja liigikaaslaste kõntsaga silmitsi. Mulle kohutavalt meeldis, kui Tiit Pruuli (kelle tütar Helena Pruuli teeb lavastuses silmapaistva rolli) kirjutas etenduse järel oma mõtte...
Ta kirjutas Facebookis: „Mu meelest on nüüd üsna kindel, et T. Ojasoo ja E.L. Semper ei ole normaalsed. „Kõnts” on ikka päris uus asi. Ikka päris vinge asi.”
Nojah. Ja selle ümber läks lahti selline andmine… Kusjuures täiesti selge oli, et mitte ükski neist inimestest, kes seal sõna võtsid, ei olnud lavastust näinud. Enamik, nagu ma aru sain, ei plaanigi seda vaatama minna. Aga kõigil oli lavastusest oma arvamus. Mulle jäi mulje, et nad ei saanud vist Tiidu postituse sisust ka aru, aga arvajad olid kõik. Mitte et see nüüd kõige kõntsam kõnts oleks, lihtsalt lõbus.
Lugesin vastukajasid etendusele. Ja panin tähele, et suures osas, kui mõni erand välja arvata, on kirjutajad kimbatuses. Mängivad tekstiga edasi ja tagasi, aga tõsisemat analüüsi ei ole.
See ei tule mulle üllatusena. Vaata, selle lavastusega on see „probleem”, et see on kunst. Ja kui sa tahad kunsti arvustada, siis pead tegelikult olema ise kunstnik. Sa pead arvustajana olema ise piisavalt haritud ja piisavalt avara hingega, piisavalt julge, et tunnistada ja mitte alati nimetada. Skaaladega hea – halb, meeldis – ei meeldinud pole tegelikult midagi teha. Eespool oli juttu inimestest, kes juba ette otsustasid, mida nad näevad, Postimehe kriitik tunnistas ka juba ette, mida ta arvab, ja ega ta siis lavastust ei näinudki.
Märkasin, et üks arvustaja ütles, et sina ja Ene-Liis olete kurjad inimesed ja valate ses lavastuses oma kurjuse näitlejate ja publiku peale välja. Ta kaaslane ütles, et nii ängistav lugu, et ajas jooma...
Tead…Tead, ma olen piisavalt vana ja piisavalt ülbe ja piisavalt kuulus ja mul on piisavalt palju tööd, et näidata kõige selle peale nii. (Ojasoo näitab keskmist sõrme.) Mul on lihtsalt kõriauguni sellistest kriitikutest, kes...
Kes pole tasemel?
Kui ERR-i käest palka saav inimene joob end juba enne etendust täis ja pärast etendust kaanib edasi, siis – rääkimata sellest, et meie majas saaks purjus peaga tööle ilmumise eest käskkirja – selliste „kriitikute” arvamus ei küünigi suvalisest lobast kõrgemale. Ma ei looda Eesti kriitikast suurt midagi. Tõsi, on paar kirjutajat, keda huviga loen, aga nad paraku ei kirjuta enam päevalehtedes.
Aga üldjuhul ei saa kirjutajad paraku asjast üldse aru?
Võib-olla… Ma ei tea, kui suur on ajakirjaniku koormus, kui palju ta päeva jooksul kirjutama peab – võib-olla seda ongi palju tahetud. Aga üldiselt on ikkagi nii, et kui sa tahad adekvaatset retsensiooni saada, siis pead ära ootama välismaised arvustused. Tamperes festivalil olles tuli minuga rääkima ajakirjanik, keda ma nägin elus esimest korda, aga kes teadis minust ja mu loomingust kõike. Oli läbi lugenud mu eluloo, oli vaadanud mu lavastusi. Me rääkisime tõesti asjast. Teatrist. Ja pärast seda tuleb su juurde siinne reporter ja küsib teeseldud huviga: „Mis see on?”
Mida sa siis vastad?
Eks ma võtan seda paratamatusena. Kõigiga tuleb rääkida. Loomulikult, sest ma olen ju oma teatri müügiosakonna pärast mures ja usun, et inimesed on ilusad ja head. Mul on ju vaja, et inimesed me teatris käiksid. Katsun viisakas olla.
Selle etenduse puhul hakkab silma, et arvustatakse ja ka tunnustatakse ilma lavastust nägemata. Äkki on see suhtumine teisse, mitte tükki?
Nägemispsühholoogia ütleb, et enamikku sellest, mida me näeme, me ei näe, vaid kujutame varasema kogemuse põhjal ette. Mu meelest on mindud siit samm edasi: kujutatakse ette ilma varasema kogemuseta. Me inimeste sees on mingi imelik uss, mis ütleb, et ära lase kellelgi liiga palju erineda, liiga kõrgele ronida.
Kõrgemad ladvad võtame ikka maha. Võtame maha!
Tead, just seepärast on siit Eestist välja saada ühel hetkel eluliselt tähtis. Kui sa seda ei tee, siis konteksti mõttes sind lihtsalt tõmmatakse vastu maad. Minus ei kõnele mingi uhkus, et olen nii šeff mees ja nüüd laian välismaal. Ei! Aga kui sa tahad, et sinusse ei suhtutaks eelarvamusega, kui sa tahad, et sind tegelikult vaadataks, siis pead minema uute inimeste juurde. Nende juurde, kes näevad sind esimest korda.
Oota, mis meie kohta öeldi, et oleme Ene-Liisiga kurjad ja…?
Postimehe välkarvustuses kõlas selline väide.
Vaata, ma mainisin, et meil oli publikuga kohtumine ja seal esitati näitlejatele küsimus: mida lavastajad teie käest ikkagi nõudsid ja kust läks piir, kus te keeldusite?
Eks usutavasti paljudel, kes tükki on näinud, tekivad need küsimused.
Näitlejad ütlesid sellise küsimuse peale, et keegi ei palunud midagi ja keegi neist ei keeldunud mitte millestki. Tegelikult ka: ma ei palunud neilt mitte midagi.
Ei öelnud, et seda või teist stseeni võiks lahendada nii ja mitte teisiti?
Näitlejad, kes lähevad lavale, pole marionetid, vaid kunstnikud, kes teavad, miks nad teevad seda, mida nad teevad. Sel hetkel, kui nad teavad, mida nad teevad, valivad nad ise vahendid, mida tahavad, oskavad, suudavad ja julgevad kasutada.
„Kõntsa” reklaamidel on võluvalt karm lause: „Mugavus on sünnitanud barbarid, kes uputavad nüüd kõik oma ila, vere ja tühiste soovide sisse.” Proovisin selle järgi mõista su seisundit või tunnet, mis pani sind seda tükki lavastama.
Lause kuulub suure tõenäosusega me dramaturgile Eero Epnerile.
Aga kust tuli sinul see mõte?
Eks lavastused küpsevad ju väga pikalt. Fjodor Sologubi „Saadanasigidiku” romaan, mis mõnes mõttes oli üks lähtematerjal, oli mitu aastat n-ö laua peal ootel.
Pean vist kaugemalt alustama. Kui me kunagi seda teatrit alustasime, siis lubasime, et teeme sotsiaalset teatrit. Andmata endale seejuures täpselt aru, mis asi see tegelikult ikkagi on. Siis tuli teadmine, et sotsiaalne teater on tõenäoliselt poliitiline teater. Aga pärast „Ühtset Eestit” [NO99 lavastus „Ühtse Eesti Suurkogu” 2010. aastal]… No kuhu sa sealt poliitilise teatriga veel edasi lähed? OK, teed veel ühekordseid lugemisi mingitel päevapoliitilistel teemadel. OK, „Savisaarega” jõudsime niikaugele, et tõstsime ühe reaalse tegelase mütoloogilisse staatusesse. Aga ühel hetkel see kõik siiski ammendub. Saad aru, et kui sa hakkad millestki rääkima, verbaliseerima, siis kitsendad, kitsendad, kitsendad… ennast ja teemat. Saad aru, et kui sa tahaksid rääkida Eesti ühiskonnast, Euroopast, võib-olla kogu maailmast laiemalt, siis sa pead mingis mõttes sõnad ära kaotama. Pead minema kuidagi veelgi sügavamale. Pead küsima inimese enda ja tema motiivide järele. Ja siis peab olema veel vähem sõnu. Et oleks veel vabam assotsiatsioonide ahel…
Ja nii jõuadki sinna, et näitlejad on mudas, publiku ees on klaassein...
Ühelt poolt nagu muuseum: tegevus toimub klaasi taga. Teisalt nagu loomaaed. Gladiaatorite areen. Või klaustrofoobne olukord: ses ruumis, kus näitlejad tegutsevad, pole mitte ühtegi ust. Polegi väljapääsu. Ja samas, kui nad seal pori sees roomavad ja lähevad üksteise vastu väga intiimseks-intensiivseks, siis lõppkokkuvõttes võiks seal olla mingi katarsis. Võiks olla…
No muidugi, kui Postimehe kriitik ütleb seepeale, et issand, tahaks nüüd veini ja midagi maitsvat süüa, siis see on tema valik. Aga võib-olla võiks nüüd hoopiski söömata ja joomata jätta ja mõelda, kus sa elad ja miks sa elad niimoodi või siis vähemalt: miks lavastus sulle niiviisi mõjus?
See on nüüd tehtud. Inimeseks olemise talumatu raskusega enam ei tegele? Otsid muud?
Tead, sellega on iga kord niimoodi, et kui lõpetame mingi lavastuse, mis on meie jaoks kuidagi märgiline ja epohhi loov – palju neid ju pole, neli või viis tükki –, on tulemus alati sama: oled jube väsinud, natuke nukker, teatrikassa on tühi… Aga peas taob mõte: kuidas edasi ja mida me nüüd veel peaksime tegema?
Kas sinu peas pole kunagi olnud sellist mõtet, et vaja teha tükk, millega täita saal, et lihtsalt teenida?
Ma ju ütlesin, et oleme komöödiaid ka teinud. „Nafta!”, me esimene n-ö populaarne tükk, oli teadlikult tehtud sellisena, et publik käiks.
Tegimegi sellise kabereetüki nalja ja tantsuga. Kuid teema, millest me seal rääkisime, oli suhteliselt tõsine. Aga me ütlesime kohe alguses välja, et hakkame nüüd rääkima naftaajastu lõppemisest, aga et poleks nii hirmus, teeme seda nalja ja tantsudega pooleks.
See on siiski väga teielik lähenemine.
Eks peanäitejuhi elu on suhteliselt keeruline laveerimine. Ma ju vastutan selle eest, et saal oleks täis. See annab selle vähesegi raha, mida meil on teatri tegemiseks vaja.
Päris täpselt ei tea sa kunagi, mida pead tegema, et olla edukas. Et saada võimalus teha järgmine tükk veel paremini…
Tavaline repertuaariteatri loogika on ju see, et... no teeme selle komöödia ära! Teeme! Kannatame ära, küll siis saame päris kunsti kah teha.
Pärast on see jutt, et teeme ikka kaks komöödiat või ikkagi kolm ja vaat siis... Tulemuseks on lõpuks see, et ega seda kunsti ei tulegi.
„Kõntsa” puhul tuleb meelde, et kuigi tükk hoiab sind kaks tundi kinni – mõtled kaasa, otsid kujundeid ja metafoore, jälgid lugu –, tulevad vahepeal pähe päris argised mõtted. Näiteks kuidas te järgmiseks päevaks need lootusetult porised riided puhtaks saate?
No kostümeerija teeb öö otsa tööd.
Ja lavaga on sama lugu. See muutub etenduse käigus tõsiseks mülkaks, aga järgmiseks etenduseks peab olema jälle puhas ja klaar.
Muidugi, see lavastus ongi tehnikutele raske. Ma olen väga rõõmus, et nad on ikkagi valmis seda tööd tegema. Vingumist pole kosta. Kusjuures meil on selles sektoris inimesi vähem kui vaja.
Aga pori või kõnts, kas seda on kuidagi eelsoojendatud? Kohati, kui keegi seal pikalt pikutab, hakkab kahju.
Tore oleks seda soojendada, aga ei ole meil sellist nippi. Eks näitlejad külmetasid alguses päris kõvasti. Siis tuli meelde vana kalameeste tarkus: tuleb ennast rasvaga sisse määrida. Nii et kui nad nüüd lavale lähevad, haisevad nagu jõuluhaned.
Ma olen tükist tükki te näitlejaid imetlenud, nii nende füüsilist kui ka vaimset valmisolekut. Et nad on valmis olema lavastuses. Kuidas sa neid kaasa vead? Kuidas sa ennast neile selgitad?
Usu mind, ma millegipärast arvan, et see poris aelemine – seal on muidugi sada häda, on külm, jube libe, see läheb sul ninna ja kõrva ega tule juustest välja – pole selle lavastuse puhul kõige raskem asi. See, kuidas destilleerida kirjanduslikust materjalist ja mõtetest lavalist reaalsust, on oluliselt keerulisem.
Aga ausalt öeldes ei oska ma öelda täpset retsepti, kuidas me seda teeme. Ilmselt peab seda näitlejate käest küsima.
Päris suur osa NO-teatri esialgsest trupist on nüüdseks läinud. Miks?
Eri inimestel erinevad põhjused, aga kokkuvõttes vist nii, et koos olemise aeg sai läbi. Oldi intensiivsed ja ammendati üksteist. Kui sa ei saa enam rohkem anda, sest ei küsita või lihtsalt pole, siis tuleb minna. See asi, mis me koos tegime, sai tehtud.
See polnud mingi sisemine intriig?
Vaat intriigi küll ei olnud. Loomulikult, ma ei eita, et eks meil oli pingeid ka. Ma olin 26-aastane, kui hakkasin teatrijuhiks. Olen selle aja jooksul teinud päris mitu viga, ilmselt tegin päris palju vigu inimestega suhtlemises. Enamik vigu, ma arvan, tulenes sellest, et mul ei olnud piisavalt jõudu ja julgust öelda esimese hetkega seda, mida ma tegelikult tahan ja mõtlen.
Kas nemad läksid või sina saatsid?
Ma ei ole kunagi kedagi minema saatnud.
Jaak Prints meenutas mõni aeg tagasi me lehele antud intervjuus mõningase kibedusega, et see trupp, kus ta oskas ja tahtis teatrit teha, lagunes.
Eks Prints võiks vaadata korraks peeglisse ja mõelda, kes need olid, kes sellest trupi lagunemisest osa võtsid. Sageli on nii, et kui oled noor ja teed suure intensiivsuse ja kogu südamejõuga mingit asja, siis võib juhtuda, et jääd terve elu seda aega taga igatsema. Muide, seda õnne, et sa satud inimeste kooslusse, kes tõesti üksteist täiendavad, pole tegelikult igaühele antud. NO99 oli oma tekkimise hetkest see kooslus. NO99 on alati olnud võimalus. Kohe, kui ta muutub kohustuseks, tuleb minna. Tahaks loota, et võimalus erakordsete inimeste seltsis nendega võrdne olla on endiselt siin alles.
Kuivõrd sa neile, kes läksid, kaasa elad?
See minemine pole tegelikult nii traagiline. Tambet istub iga teine päev me kohvikus, Mirtel mängib siiani „Kadunud sõbras”, Jaagul on oma soolo, mida detsembris veel näha saab… Üldiselt ma ikka tean, mida nad teevad. Karjääri mõttes läheb Ristol [Risto Kübaral] kõige paremini.
Ja Sergo Vares mängib Londoni lavadel.
Ma väidan, et kunstnikuna teeb Rasmus Kaljujärv siiski palju jõulisemaid samme kui need, kes on mujale läinud.
Nüüd näeme te uusi noori staare. Kui raske on sul inimesi leida ja juurde liita?
Jah, väga ja ühel hetkel üldse mitte raske. Nii nagu Rasmus, Mirtel ja Jaak olid lavakoolis minu õpilased – lavastasin nende diplomilavastuse –, nii on ka need, kes mullu tulid, kõik minu õpilased.
Olen neid ise kooli valinud, olen neid ise kasvatanud ja sealt kursuselt teatrisse kutsunud. Ma tean neid. Nüüd on nende asi ületada neile pandud lootused.
NO-teater on oma etendustes ühel või teisel moel esitanud väljakutseid võimule, pannud neid teravate sõnadega kehva valgusse. Kas teid on selle pärast pitsitatud? Me poliitikud ei mõista nalja ja on pahatihti pika vihaga.
Keegi pole nii rumal olnud, et oleks meile öelnud: „Selle eest te veel maksate!”
Aga mingeid n-ö kraane pole kinni pandud, kui olete mõne teravama lavastusega välja tulnud?
Tead… Ma ei ole teiste rahakotti vaadanud. Ma ei tea, kui palju on teistel teatritel raha, aga kui võrrelda maju ja tehnikat, siis oleme me teistega võrreldes räbalates. Aga on lootust, et asi paraneb. Vahepeal oli tõesti niisugune kägistamise tunne.
Üritati siis kuidagi mõista anda?
Mitte päris nii. Ses mõttes on Eesti ikka väga uhke riik: no kuidas üks minister ikka nii väga teatri tegemisse ronida saab ja mida ta ikka teeb? Ei midagi. Ja vaata, eks NO99 on muutunud mingis mõttes ka õukonnalaulikuks. Ses mõttes, et oleme ju tore ekspordiartikkel.
Te käite paljude teiste teatritega võrreldes tõesti sageli väljas.
Üks paljudest küsimustest me tegemiste juures ongi, kuidas leida balanss saali täituvuse, ausaks jäämise ja kunsti vahel. Kuidas leida balanss siin Eestis toredasti müüva lavastuse ja selle lavastuse vahel, mis huvitaks kedagi väljaspool Eestit.
Ma ei tahaks Savisaarest enam sõnagi rääkida, aga tuleb. Näiteks teie muusikalist „Savisaar”. Kas sind ennast hämmastab, kui täpselt ennustas teie lugu lähitulevikku? Kõike seda, mis toimub ümber Savisaare-nimelise isiku.
Muide, 13. novembril näitab seda lavastust ETV. Ma käisin eile selle montaaži üle vaatamas, heli kuulamas… Uskumatu, millised laulusõnad seal on: „Tõuske üles, vanad mehed, hauas me vaid ühe jalaga…” Kuidas see võimalik on? Kuidas on võimalik, et Vaiko Eplik kirjutas aasta tagasi sellised sõnad? Või siis situatsioon Kadriga: „Vara veel, Kadrikene. Mitte iialgi, mitte iialgi ei anna ma sulle võimu. Ja ma ei loobu, ma ei loobu, ma ei loobu…”
Mäletan, et päris paljud lahkusid etenduselt, sest see polnud mõnus naljalugu Savisaare teemal, vaid palju sügavam võimuanalüüs, kus Savisaare nimi oli lihtsalt märk.
Tead, ma arvan, et kui nüüd suu täis võtta ja hakata rääkima tänapäeva inimesest, siis üks asi, mis kiirelt kaob, on abstraheerimisvõime ja kunstilise teksti lugemise oskus. Paljud ei saa aru, et väga sageli see asi, mida nad näevad, ei pruugi tähendada üksnes seda asja.
Nagu Juri Lotman kirjutas: kui näed poe ukse kohal plekist kringlit, siis ei tähenda see, et ses poes müüaksegi plekist kringleid. Ei! See tähendab, et müüakse saiu ja see plekist kringel on pagariäri tähistav märk.
Mis, kui nüüd see mõte üle tuua, tähendab, et kui näidatakse Savisaart, siis ilmselt sulle tegelikult ei räägita ainult Savisaarest. See peaks ju olema nii ilmselge. Või kui teha vastupidine tehe ja näidata draakonit, kes hoiab linna oma haardes, siis mõtled: oot, keda nad mõtlevad? Aa, selge, ju nad mõtlevad Savisaart! Mingil põhjusel inimestele need tehted pähe ei mahu.
Vähe sellest, seal hakkas nii mõnigi arutlema, et muusikalis peategelast kehastanud Marika Vaarik ei ole ju üldse Savisaare moodi.
Vaadake, mida Marika mängib! Ta mängib võimu – kuidas see sunnib tegema valikuid, mida teha ei tahaks, kuidas see muudab inimest. Marika on oluliselt rohkem Savisaar kui originaal, sest Marika on kontsentraat, originaalist on järel ainult loputusvesi. Veel kord: kui me otsustame, kuidas publik saalis istub, missugune on lavakujundus, mis on näitlejatel seljas, mida nad laval teevad, millest nad räägivad, siis me oleme selle kõige peale enne mõelnud. See ei tule kuidagi juhuslikult. Kui räägime Savisaarest, siis ilmselgelt ei räägi me ainult sellest Savisaarest... Samas ka räägime, mis ongi kunstilise teksti eripära, et ta kõneleb mitmel tasandil ja sageli vastandlikel tasanditel korraga.
Oli juttu, et käite sageli välismaal. Kas see teater, mida teie teete, sarnaneb sellega, mida tehakse mujal Euroopas?
Meil on üks suur erinevus: meil on ansambel, meil on trupp. Sellist naljalt mujal ei ole. Meil oskavad kõik näidelda ja kõik mängivad kokku. Seda pole üldsegi lihtne saavutada – ikka higi ja verega, väga suure tööga. Kui oled üheksa inimesega, kes selle trupi moodustavad, koos laval ja kõik tunnetavad väga täpselt, mida teine samal ajal teeb... Kõik on valmis selleks, et kui pole tema kord ette tulla, siis ta mängib lihtsalt tausta.
Mis pole sugugi vähetähtis.
Näiteks „Kõntsas” on pikk stseen, kus Rasmus pikalt-pikalt vaatab naisi. Noor kriitik ütles, et teistel polnud sel ajal mingit tegevust. Kuidas nii? Rass sai nii pikalt naisi vaadata tänu sellele, et taustal kogu ülejäänud trupp, kõik inimesed laval värisesid. Kogu ülejäänud trupp hoidis seda stseeni üleval, andis oma jõu, et see stseen töötaks. Kui keegi neist oleks lasknud lõdvaks – pole minu koht praegu –, siis oleks olnud kõik. Stseen oleks läbi ja mitte midagi poleks enam päästa saanud.
Kui sina räägid oma teatrist, siis räägid väga selgest kontseptsioonist, eesmärgiga tegevusest – et NO-teater ongi üks suur kunstiteos. Paljudel teistel Eesti teatritel ma seda ei taju. Kas neil on selge, miks nad teatrit teevad?
Ma arvan, et näiteks VAT Teatril ja Theatrumil on ka väga selge, mida nad teevad.
Nõustun. Aga ülejäänute puhul on minul küll sageli küsimus: miks midagi tehakse?
Minister Lang alustas oma kuulsusrikast kultuuriametiaega loosungiga, et me vajame rohkem mänedžere. Inimesi, kes oskavad kogu hulluse korralikult eelarvesse panna ja õigel ajal õiges kohas päitseid pingutada ning lõpuks kogu kunsti kena kasuga maha müüa. Mänedžeride esiplaanile seadmisega tekib paraku olukord, kus kunsti ja hullust enam ei olegi. Teatri direktor-produtsent-majandusjuht-mänedžer on väga oluline inimene, aga tal ei ole ilma kunstilise juhita midagi teha. Erakordne sünnib kunstis ebatavalise kaudu, sünnib siis, kui pannakse kokku midagi, mis väljendab meie aega ja igavikku korraga, midagi, mis on alati olnud ja mida kunagi veel ei ole olnud. Ja siis, kui eesmärk on seatud-sõnastatud, on vaja väga tugevat mänedžeri, kes loob vajalikud tingimused ja hoiab masinavärki käigus. Kui on hea kunst, küll see viimaks ka ära „manageeritakse”. Kasvataks pigem juurde julgeid ja vastutustundlikke loomingulisi juhte, kunstnikke! Kunstnike julgus on see, mida ühiskond laiemalt vajab, et muutuda julgeks ühiskonnaks.
Mitu Eesti teatrit on otsinud kunstilist juhti väga pikalt ja pole leidnud või on leidnud aastatepikkuse otsimise peale.
Mul on tunne, et see on ka generatsiooni probleem: teatrijuhi töö on üsna nõme töö. Kuigi teatud aupaiste seal on, oled üldiselt peksukott. Sul peab olema väga kindel idee ja eesmärk, mida sa teed. Peab olema ambitsiooni. Tundub, et noortel lavastajatel ja dramaturgidel pole piisavalt palju mune, et see asi ette võtta.
Pisikese mõnusa stand-up’iga saab ilmselt rohkem raha teha kui suure teatri kunstilise juhina. Ja töö on kindlasti lõbusam ja vabam.
Näitlejad teenivad lisa, mängides seriaalides, filmides, reklaamides. Kuidas sa sellesse suhtud, et nad oma annet nii mitmele poole jagavad?
Balansseerimise küsimus. Tõsi on, et teatris on näitlejate palk naeruväärne ja mul ei ole võimalik neile rohkem maksta. Seega pean ma leppima, et nad teevad ka kõrvalt. Sageli seal, kus töö on naeruväärne. Lohutan end, et seda on ka vaja: kui nad mängivad kahesajakohalises saalis, siis nende tuntus on üsna väike. Seega on pääsemine telesse, pääsemine kinno oluline. Ja ma üritan teha seda neile võimalikuks. Teine pool on see – ma ütlesin seda ka trupile –, et olen tegelikult surmani armukade ja tegelikult ei andesta, kui nad pole proovis.
Küsis Raul Ranne, EPL, LP
31. oktober 2015